Off White Blog
Intervjuu Tai Kunstiarhiivi kaasasutaja Gregory Galliganiga

Intervjuu Tai Kunstiarhiivi kaasasutaja Gregory Galliganiga

Mai 1, 2024

Gregory Galligan koos New Yorgi kunstikaupmehe Jeffrey Deitchiga, kes hõlmas Montien Boonma oma raamatusse „Live the Art“.

Tai kunstiarhiiv (TAA), mis on asutatud 2010. aastal, on Tai esimene sõltumatu arhiiv, mis on pühendatud Tai moodsate ja kaasaegsete meistrite eposa taastamiseks, uurimiseks, eksponeerimiseks ja säilitamiseks. Nüüd, juba seitsmendat aastat, korraldab TAA mitmesuguseid programme, sealhulgas avalikke ja haridusüritusi, mikronäitusi ja rahvusvahelist koostööd.

ART REPUBLIK räägib direktori ja kaasasutaja Gregory Galliganiga, et saada rohkem teavet arhiivide päritolu, missiooni olulisuse ja tuleviku kohta.


Tai kunstiarhiiv on esimene ja ainus omataoline rahvas. Mis ajendas teid arhiivi looma?

Käisin 2006. ja 2007. aastal mitu korda koos Tai partneri Patri Vienraviga Bangkokis. See oli aeg, mille jooksul kirjutasin New Yorgi ülikoolis usinalt doktoritööd ja töötasin samal ajal kaastöölisena Kunst Ameerikas ja ArtAsiaPacific. Tai kaasaegse kunstimaailma lugu kirjutades Kunst Ameerikas, Intervjueerisin kaht Silpakorni ülikooli professorit, kes mainisid, et nad on sügavalt mures selle pärast, et Tais puudub Tai moodsa ja kaasaegse kunsti arhiiv.

Kõlasid kuulujutud, et 1990. aastate Tai kuulsaima kunstniku Montien Boonma visandid või märkmikud olid kadunud pärast seda, kui ta enneaegselt 2000. aastal ajuvähki läks. Nad rõhutasid, et kuigi tal oli noor poeg, ei hoolitsenud professionaalse kunstimaailma praktiliselt mitte keegi tema kunstiefeemaali, isegi kui tema ajaloolise saavutuse tähistamiseks korraldati suuremaid näitusi. Arvestades, et olin hiljuti juhtinud New Yorgis muuseumi arhiivi- ja kollektsiooniprojekti, küsisid nad, kas ma võiksin Tai asja lahendada. Rahastamist ei olnud, kuid olin missioonist huvitatud ja kindlustasin lõpuks Fulbrighti stipendiumi uurimaks, mis võiks olla võimalik. Põhimõtteliselt saime oma teadus- ja arendustegevuse käivitada.


Arhiivimaterjalid teemal „Linnad liikvel”.

Alustasite TAA-d seitse aastat tagasi 2010. aastal. Kuidas on TAA rajamine kulgenud? Milliste väljakutsetega olete arhiivide pidamisel ja kasvatamisel kokku puutunud?

Teekond on olnud praktiliselt igasuguste kogemustega, mida võite ette kujutada! On olnud tohutuid väljakutseid, nende hulgas Tai kunstimaailmast juba varakult ilmnenud uskumatus, et selline ettevõtmine oli kas oluline või isegi võimalik. Seda oli juba varem proovitud ja ebaõnnestunud laialdase toetuse ja rahastamise puudumise tõttu.


Lisaks on Tai kunstimaailm killustatud ja kaldub fraktsionismi poole, mis ei ole sugugi soodne laialt levinud koostööettevõtetele, mis püüavad ületada ringid, mis keerlevad ümber erinevate ülikoolide, riigi piirkondade või muude lõhestavate sotsiaalsete ja ametialaste klikkide. Pidevalt õõvastava poliitika stseen on olnud ka probleemiks; mida kauem on kestnud erinevad poliitilised pettused, seda enam on Tai ühiskond lõhestunud ja usaldamatut iga institutsiooni suhtes, mida võib eeldada valitsuse platvormina või muu natsionalistliku ettevõtmisena. Sõltumatu kunstniku algatatud projektiga on siin pikaajaline romantika ja isegi hiljuti arutas suur stseeni kuraator meiega üle, kas Tais peaks olema oma arhiiv või kas selline säilituspüüdlus oleks parem jätta üksikisikutele või isegi teistele riikidele ülesandeks paremini varustatud. See suhtumine kajastab Tai kunstimaailma teatavat kurnatust seoses pidevate poliitiliste hõõrumistega.

Helgelt küljest saab selle uue põlvkonna kätte ja meil on olnud suurepäraseid edusamme, mis näitavad, mis on tulevikus õigete olude korral võimalik. Suurim komistuskivi praegu on rahastamine; ilma et oleks piisavalt vahendeid, et kõik kiiresti edasi liikuda, leiame, et meie edusammud on peatumas ja sageli muutuvad vabatahtlike pingutused muutuva energiaga, piiratud uurimistoetused jne.

Filmib Chatchai Puipiat Tai Kunstiarhiivi uue filmisarja jaoks.

Kuidas olete arhiivide töösse kaasatud direktorina ja kaasasutajana?

Patri ja mina moodustasime TAA kui mittetulundusliku muinsuskaitse osakonna tema eraarhitektuuribüroo katusel. Sel moel suutsime säilitada oma mittetulundusliku missiooni, hoides samal ajal TAA valitsemisaega tagamaks, et meie energia ei oleks hajutatud, sest oleksime pidanud andma aru ametlikule hoolekogule, mis võib olla nii õnnistus kui ka needus, olenevalt selle meigist. Füüsilise platvormi haldamiseks töötasime mitu esimest aastat väikest personali, värbame perioodiliselt teisi projektipõhisteks ülesanneteks ja praktikume. Kuid alates 2016. aasta keskel Bangkoki kunsti- ja kultuurikeskuses keskuse sulgemisest juhin põhiliselt missiooni teadusele orienteeritud kuraatori ja publitsistina, püüdes samal ajal koguda annetust ja viia TAA üle veebipõhisele ressursile lähitulevik.

TAA on mittetulundusühing. Kas saate valitsuselt rahalist tuge? Kui ei, siis millised on teie peamised rahastamisallikad?

Tai valitsuse poolt pole me kunagi nii kavandamise kui ka kavatsuse tõttu rahalist tuge saanud.

Mind hoiatati juba varakult, et ma ei peaks otsima, et kui riiklikud allikad on juba raha omandanud, kipub see teiste eesmärkide täitmiseks missiooni üle võtma. Algselt ühendasime kohalike kunstigaleriide juhusliku toetusega mõned väga piiratud isiklikud ressursid, kusjuures viimased läksid üüri maksmiseks eranditult Bangkoki kunsti- ja kultuurikeskusesse, mille jaoks pakkusime hea meelega teatavat nähtavust erinevate galeriide näituste ja väljaannete jaoks . Kuid sellest ei piisanud ametliku sihtkapitali ja igapäevase tegevuseelarve loomiseks, seetõttu olen juba mõnda aega otsinud sihtasutuse tuge, olgu see Aasias, Ameerika Ühendriikides või Euroopas. See tee on praeguseks olnud pettumust valmistav, kuna taotlused ja arvukad kohtumised pole piisavalt tuge toetanud.

Mitmed suured rahvusvahelised sihtasutused ei ole selles piirkonnas enam aktiivsed, samas kui teised on leidnud, et meie missioon ei sobi nende praeguste huvidega ideaalselt. Teised on mulle öelnud, et "Tai on lihtsalt liiga väike sellise tähelepanu jaoks". Lisaks tegelevad siinsed erakollektsionäärid ja ärimehed rohkem oma projektidega, mõned ehitavad isegi oma muuseume, mis on palju seksikam ettevõtmine kui selline ettevõtmine. Oleme sageli kuulnud, et kuigi missioon on kiiduväärt, on see tavalise Tai sponsori jaoks liiga akadeemiline. Sellegipoolest on isegi ülikoolid võimelised kaaluma uut tüüpi avaliku ja erasektori koostööd. Nii et oleme lävel, kus võib-olla veel aasta või kahe jooksul saame teada, mis võib olla või mitte, et viia see projekt dünaamilisemale arengutasemele.

Arhiiviruum Bangkoki kunsti- ja kultuurikeskuses.

Kui oluline on kaasaegsete ja kaasaegsete kunstnike tööde kataloogimine ja säilitamine, eriti Tai kunstimaastiku kontekstis? Ja milliseid plaane peate praegusel moderniseerimise ajastul hoidma arhiivide jaoks asjakohaste ja ajakohastena tulevastele põlvedele?

See on uue kunstiajaloo ajastu, mil uus põlvkond teadlasi, kuraatoreid, kunstnikke ja teisi arendab Tai dünaamilist tähendust globaalse, isegi riikidevahelise kunstimaailma jaoks. Ilma nõuetekohaste arhiiviressurssideta peegeldavad uued ajalood teatud kinnitavaid eelarvamusi, mis on seotud üksikisikutega sellega, mida nad suudavad paljastada, sageli vastavalt nende endi kaasaegsetele huvidele.

Arhiivi missiooni üks suurimaid aspekte on erinevate teemade aluseks oleva tegeliku ajaloolise reaalsuse paljastamine, säilitamine, uurimine ja eksponeerimine. Tõepoolest, sageli jäävad asjad, mida teised tahtlikult või tahtmatult tähelepanuta, jättes omaenda päevakorda. Päris kunstiajalugu pole võimalik, kui teadusuuringud on ajendatud ainult inimeste erahuvidest; arhiiv kujutab endast palju laiemat pilti, mille võimalusel on üha kasvavad ressursid integreeritud nii, et see annaks uut valgust teemadele, millele muidu võidakse pöörata vähe tähelepanu, ehkki üldse tähelepanu.

Arhiiv esindab platvormi, mis hoiab objektiivsuse, põhjaliku uurimistöö ja kuraatori uurimise toimivat ideaali väga kõrgel tasemel. Ilma selleta on see stseen igaüks iseenda jaoks. Tai väärib seda enamat ja oma tulevase kunstiajaloo ei tohiks jätta teistele kirjutama kasutatud tegusid, s.t ilma igapäevase töise ettekujutuseta selle riigi ajaloolistest ja tänapäevastest mõõtmetest selle kunstiprojektide puhul. Sellise sõltumatu platvormi olulisusele praegustele ja tulevastele põlvkondadele tuleb esitada tohutu argument.

Kuidas otsustada, mis töötab kaasata ja välja jätta?

Nagu näiteks iga muuseumi puhul, tuleb arvestada nii objektiivsete kui ka subjektiivsete teguritega. Objektiivselt püüab suur arhiiv anda endast parima, et pildist välja jätta individuaalne maitse ja eelistused. Inimene ei pruugi isiklikult "meeldida", kuid see võib olla ajalooliselt oluline ja seetõttu tähelepanu nõudmine.

Kui ülikoolides ja muuseumides töötavad üksikud akadeemikud ja kuraatorid peavad suures osas ignoreerima seda, mis neid isiklikult ei huvita, siis see pole tõsi, kui kuraator töötab kõvasti arhiivide ülesehitamise nimel. Ja hoolimata kõigist subjektiivsete otsuste langemise puudustest, tuleb lihtsalt alustada kuskilt või vähemalt torkida seda poole, et käivitada protsess, millel on lõpmatu tuleviku mõõde. Oleme kaldunud keskenduma Tai stseeni kõige progressiivsematele avangardsetele aspektidele alates 1950. aastatest kuni tänapäevani, töötades mõnikord ajaloos tagasi tänapäevast ja jõudes selle algupära või niinimetatud “eelajalugu”. Põhimõtteliselt on tegemist teema puuduliku käsitlusega, kuna terves Tai modernismi koolkonnas on sügavalt juurdunud maalimise, skulptuuri jms traditsioonid, mis on pigem dateeritud traditsioonid, kuigi meid on kõige rohkem huvitanud dokumentide ilmumine ülemaailmselt informeeritud ja investeeritud Tai kaasaegne kontingent. Teised võiksid ühel päeval rikastada varasemat ajastut, valgustades seeläbi tänapäeva stseeni aspektidele uut valgust, mida me mõistame praegu vaid killustatult.

Arhiivikomponendi installimine Tai Kunstiarhiivi hiljutisele näitusele Chatchai Puipias.

Kas võiksite mulle öelda natuke oma 2017. aasta spetsiaalsest uurimisprojektist 'Robert Rauschenberg ja' Thai Contemporary 'tõus?' Mis projekti inspireeris ja milliseid teemasid see uurib?

Nagu me kõik teame, oli Rauschenberg üks eelmise sajandi rahvusvaheliselt tunnustatud modernist.Tema looming oli Tai professionaalsete kunstiringkondade seas tuntud kogu 1970. ja 80. aastate vältel ning kunstnikud räägivad tõepoolest iga kuu võistlusest ülikooli raamatukokku vaatamas Ameerika kunstiajakirju, et mõista, mis välismaal toimus, kui nad püüdsid välja töötada omaenda modernistlikud tavad. Rauschenberg külastas Tais 1983. aastal ja kohtus siin paljude kunstnikega, külastades isegi erinevaid asutusi ja soovides suhelda kohaliku kogukonnaga. See oli tohutult laetud hetk Tai kunstiajaloos, kus Tai kunstnikud hakkasid oma idioomi otsides eemalduma välismaistest mõjutustest.

Arvasin, et oleks huvitav võtta Rauschenbergi visiiti määrava hetkena, milleks võiksime kasutada tema tegelikku, füüsilist kohalolekut maal võimalusena vaadata, mida ta esindas nii positiivse kui ka negatiivse energia osas ja kuidas pärast tema lahkumine, Tai tõusis ootamatult hoopis teises suunas. Teised tahavad Tai kaasaegse päritolu paigutada 1990ndate keskpaigasse, kuid minu arvates on see ekslik arusaam, mis põhineb teataval kinnitusel, mis on tekkinud praegustest poliitilistest ja sotsiaalsetest pingetest. Peame vaatama ajaloolist reaalsust, mis oli keeruline, väga nüansseeritud ja sageli iseendaga konfliktne. Rauschenberg on üks viis sellist tüüpi mikrouurimiseks.

Milliseid väljakutseid kavandate tulevikus arhiivide jaoks ja milliseid plaane olete nende ületamiseks teinud?

Rahaline, rahaline, rahaline! Puudub missioon, puuduvad materjalid, mida saaks katmiseks ja tootlikuks otstarbeks kataloogida, ja puuduvad energiad, et see kõik korda saada. Kuid ilma korraliku rahalise toetuseta ei saa midagi juhtuda. Üks kuulus kuraator New Yorgis ütles mulle ükskord: "Gregory, sa pead leidma oma Peggy Guggenheimi." Noh, me ei leia tõenäoliselt ühtegi inimest, kes toetaks seda ettevõtmist, kuid võime leida hulgaliselt ressursse, mis kokku ühendatuna võiksid hõlpsasti tulevikus hõlmata tõelise, toimiva Tai kunstiarhiivi. Mõistagi võiks see olla suure muuseumi osakond, suurema ülikooli tiib või nii edasi, kui see ei saa jääda ideaalseks, muuseumilaadseks ettevõtmiseks, mida ma algselt ette kujutasin. Näitab ainult aeg.

Selle riigiga ütles mulle hiljuti vaid veidi vähem kuulus kuraator: "Tead, Tai jaoks on juba liiga hilja." Ma ei nõustu sellega. Isegi kui piirkondlikud riigid liiguvad uute muuseumide piires edasi ja teevad isegi oma parima, et Tai enda aeglust ära kasutada. Otsime praegu vajalike oluliste tegurite tähtkuju kokku panemist, kaldudes samas ka kohe hallatavatesse projektidesse.

Kas teil on TAA jaoks pikaajalisi eesmärke?

Mul oleks hea meel näha, et TAA saavutab lähitulevikus tugeva veebipõhise kohaloleku, et saaksime pakkuda rahvusvahelisele üldsusele ressursse, kui me neid nii reaalajas arendame. Ehkki kogu meie haridus-, kuraatori- ja konservatsioonimissiooni teostamiseks oleks kõige parem säilitada ka teaduskeskus, võib juhtuda, et tuleb oodata ideaalsemat hetke. Kuid loodame ja töötame selle ideaali nimel edasi ning kaldume praegu oma, tagasihoidlikumasse aeda.

ERRATUM : Art Republik väljaandes 17 trükiti, et Tai Kunstiarhiivi kaasasutaja ja juhataja on Gregory Gilligan. See oleks pidanud olema Gregory Galligan.

ilyda chua

Seotud Artiklid